Microsoft word - lopparuanne_loomade_mikroobide_aasmae_2009_pikk

Loomade mikroobide
antibiootikumiresistentsuse monitooring

SISSEJUHATUS.
Põllumajandusministeeriumi rakendusuuringute programmi toetusel on loomade
mikroobide antibiootikumiresistentsuse uuringuid tehtud alates 2001 aastast.
Alates 2006 aastast on mikroobide antibiootikumiresistentsuse monitooringus
kasutatud MIC-metoodikat(VetMIC™, Swedish National Veterinary
Institute,Uppsala, Sweden). Minimaalse inhibeeriva konsentratsiooni piirmäärasid
erinevate tekitajate ja antibiootikumide suhtes muudeti kasutatavates testides 2008
aastal. Alltoodud hinnangud tuginevad 2008 aastal välja antud piirmääradele.
Monitooringus on kasutatud EFSA (European Food Safety Authority) poolt
aksepteeritud piirmäärasid ning SVARM ( Swedish Veterinary Antimicrobial
Resistance Monitoring) hinnanguid.
Eestis kasutuselolev monitooringuprogramm ühtib suurel määral Euroopa erinevate
riikide samalaadsete programmidega.
Monitooringu metoodika:
Kliiniliselt haigetelt loomadelt pärinevad Salmonella typhimurium, Salmonella
enteritidis ja E. coli tüved isoleeriti laborisse tavadiagnostika käigus toodud
proovidest.
Mastiidipatogeenide ja indikaatorbakterite kogumine toimus läbilõike uuringuna, kus
juhuvalimi põhimõtteid arvestades koguti piimaproovid ning sigade ja veiste
roojaproovid üle Eesti. Väikeloomakliinikutest koguti koerte kõrvanõred. Laboris
isoleeritud monitooringusse kuuluvatest tüvedest võeti süstemaatiline juhuvalim ning
antibiootikumiresistentsuse määramiseks kasutati MIC metoodikat.

1. PATOLOOGILINE MATERJAL.
Monitooringusse kaastati:
1) E.coli isoleerituna kliiniliselt haigete sigade siseorganitest.
2) Salmonella typhimurium kliiniliselt haigete veiste siseorganitest või roojast.
3) Staph.aureus kliinilisest mastiidist.
4) Stafülokokid( S.aureus, S.intermedius) koerte kõrva- või nahapõletiku tekitajana.
2005 aastal uuriti proove diskdiffusiooni meetodil ning viidi läbi MIC metoodika
katsetused erinevate laboratoorsete testidega - MIC metoodika juurutati
veterinaarlaboratooriumis ja võeti kasutusele 2006. aastal.

1.1. E.coli isoleerituna kliiniliselt haigetelt sigade elunditest.
*2005 aastal uuriti proove diskdiffusiooni meetodil, alates 2006 aastast MIC
metoodikaga.
Test: VetMIC™ GN-mo( version4).
Patoloogilisest materjalist isoleeritud E.coli antibiootikumiresistentsus 2006-2009
isoleeritud proovidest.

Üldine dünaamika näitab, et gentamütsiini suhtes on resistentsus aasta aastalt
vähenenud, seevastu tsiprofloksatsiini suhtes on see suurenenud. Viie aasta jooksul on
mikroobide resistentsus säilinud statistiliselt muutumatuna streptomütsiini,
tetratsükliinide, sulfoonamiidide ja trimetorimi suhtes. Multiresistentsete tüvede (MR)
arv kõikidest uuritud proovidest oli 2005 aastal 72%; 2006 68% ning see on
vähenenud 2009 aastaks 50 %-le. MR tüved olid kõige sagedamini samaaegselt
resistentsed sulfoonamiidide, trimetoprimi, ampitsilliini ja streptomütsiini suhtes.
84% proovidest, mis olid resistentsed trimetoprimile, olid resistentsed ka
ampitsilliinile. See viitab asjaolule, et ampitsiliini ja trimetoprim-sulfoonamiidi
kombinatsiooni suhtes resistentsust kodeerivad geenid on omavahel seotud (SVARM,
2008). Multiresistentsete mikroobide antibiootikumiresistentsus oli suurel määral
ampitsilliini, streptomütsiini ja sulfa/trimetoprimi osas.
2007 aasta MR vähenemine toimus ampitsilliini ja sulfoonamiidide arvel, samas
trimetoprimi suhtes ei ole toimunud mingeid muutusi. 2008 aastal on lisandunud
resistentsus multiresistentsete bakterite hulgas nalidiksiinhappele. Seda tendentsi tuleb
järgnevatel aastatel kindlasti jälgida, otsest põhjust nalidiksiinhappe suhtes
resistentete bakterite tekkeks ei ole hetkel teada.
1.2. Salmonella typhimurium ja Salmonella dublin kliiniliselt haigete veiste ja
sigade siseorganitest või roojast.
Mikroobide antibiootikumide resistentsuse monitooringu maht näeb ette vähemalt 25
isolaati igal aastal. Selle mahu saavutamine on osutunud problemaatiliseks, sest
laboratooriumitesse ei tooda sellisel hulgal proove kliiniliselt haigestunud loomadelt.
Seega võetakse uuringusse kõik kliiniliselt haigetelt loomadelt isoleeritud salmonella
juhud. 2005 aastal isoleeriti 9 S.typhimurium ja 6 S.dublin juhtu, 2006 aastal oli
monitooringus 14 juhtu ning 2007 aastal 16 juhtu, 2008 aastal 6 juhtu. 2009 aastal
isoleeriti patoloogilisest materjalist kokku 12 salmonelloosi tekitajat. 4 S.dublini
juhtu ja 1 S.typhimurium veistelt ning 3 S.typhimurium ja juhtu sigadelt. Võib väita,
et salmonella probleem on Eestis aladiagnoositud, kus põhjuseks võib lugeda
probleemi vähest teadvustamist, mistõttu ei tooda laboruuringuteks piisavalt matejali.
*2005 aastal uuriti proove diskdiffusiooni meetodil, alates 2006 aastast MIC
metoodikaga. Test: VetMIC™ Salmonella ( version1).

Kliinilistest juhtudest isoleeritud Salmonella typhimurium ja Salmonella dublin
2005-2009 aastal.

Antibiootikum

Salmonella typhimurium ja Salmonella dublin bakteritel esines aastatel 2005-2009
resistentsus 6 antibiootikumi suhtes. Resistentsuse osakaal on vähenenud viimastel
aastatel sulfoonamiidide, streptomütsiini ja tetratsükliinide suhtes. Multiresistentseid
tüvesid leiti 2005 aastal 33% uuritud proovidest, 2006 aastal 14% ning 2007 ja 2008
aastal ei ole leitud MR tüvesid nende salmonella liikide suhtes.2009 aastal isoleeritud
S.typhimurium ja S.dublin 8-st tüvedest oli 1 multiresistentne nelja antibiootikumi
suhtes. Kuna salmonelloosi diagnoosimine sagedus on Eestis väike, siis ei saa nende
andmete põhjal teha üldistavaid järeldusi. Multiresistentsuse puhul oli resistentsus
peamiselt streptomütsiini, tetratsükliini ja sulfoonamiidide suhtes. Samas on
lisandunud 2008 aastal resistentsus floorfenikoolide suhtes.
1.3. Staph.aureus isoleerituna kliinilise mastiidi puhul.

Laborist on võetud monitooringusse süstemaatiline juhuvalim.
Aastatel 2005-2007 kasutati diskdiffusiooni meetodit, 2008- 2009 MIC metoodikat.
Test: VetMIC™ GP-mo ( version2).
Antibiootikum

Piirväärtused:
* EFSA
** SVARM 2007 hinnang (Swedish Veterinary Antimicrobial Resistance Monitoring
ISSN 1650-6332 Uppsala. www.sva.se)

Monitooringusse on haaratud kliinilist mastiiti põhjustanud Staph.aureus isolaadid.
Resistentsus penitsilliini suhtes on viie aasta jooksul suurenenud 64%-lt 85%-ni.
S.aureus resistentsuse hüppelisele kasvule tuleb järgnevate uuringutega seletus leida.
2008-2009 leiti ka resistentsust tsefalosporiinide suhtes, mis kinnitab hüpoteesi, et
loomaarstide esmaseks ravimivalikuks on väga tihti tsefalosporiinid. Need
bakteritüved, kes olid resistentsed tsefalosporiinidele, olid seda ka 100%-lt
penitsilliinile. Sama kehtib ka gentamütsiini resistentsuse kohta, kuigi S.aureus ravi
gentamütsiiniga on vastunäidustatud.
Kuna S.aureusel esineb väga kõrge resistentsus penitsilliinidele, siis on rutiinseks
ravivalikuks linkosamiidid. Resistentsuse tekkimine 2009 aastaks on 30%, mis
näitab väga kiiret resistentsuse arengut linkosamiidide suhtes.

1.4. Stafülokokid isoleerituna koera kõrvanõrest.
Koerte kõrvanõre uuringut alustati 2006 aastal, kus uuringusse võeti ka 2005 aastal
isoleeritud proovid.
S.aureus(S.a) ja S.intermedius(CNS) korral on kasutusel erinevad piirmäärad, mida on
arvestatud käesoleva uuringu juures.
Oksatsillini suhtes on resistentne S.intermedius.
Test: VetMIC™ GP-mo (version2).
Antibiootikum

Kasutatud piirmäärad: * EFSA
** SVARM 2007 hinnang (Swedish Veterinary Antimicrobial Resistance Monitoring
ISSN 1650-6332 Uppsala. www.sva.se)
Koerte nahapõletikku põhjustavate bakterid on resistentsed seitsme antibiootikumi
suhtes. Penitsilliiniresistentsus on nelja aasta jooksul jäänud muutumatuks. Samas on
resistentsus klindamütsiini, erütromütsiini ja gentamütsiini suhtes kahekordistunud.
See on seletatav makroliidide väga sagedase kasutamisega väikeloomade
nahahaiguste ravis. Fluorokinoloonide kasutuselevõtmine on mõjutanud
tsiprofloksatsiini resistentsuse tekkimist. 2008 aastal tuli müügile Marbocyl
(marbofloksatsiin), samuti kasutatakse tänasel päeval koerte raviks väga laialdaselt
tsiprofloksatsiini, mis on humaanmeditsiini preparaat.
Multiresistentsete tüvede arv on aasta aastalt suurenenud, olles 2006 aastal 20%, 2007
aastal 30%, 2008 aastal 46% ja 2009 aastal 48%.
Samaaegne resistentsus erütromütsiini, klindamütsiini, kanamütsiini ja
streptomütsiini suhtes oli üle 90%. S. Pseudointermedius `e makroliidideresitentsus on
tavaliselt indutseeritud erm-geenide poolt. Kui need geenid on pidevalt stimuleeritud,
kujuneb bakteritel resistentsus ka linkosamiidide ning streptogramiin-B suhtes. Suure
multiresistentse bakteripopulatsiooni olemasolul selekteeruvad jätkuva
linkosamiidravi (näit. klindamütsiiniga) korral välja resistentsed tüved
erütromütsiinile, streptomütsinile ja tetratsükliinile, vaatamata sellele, et kaht viimast
toimeainet kasutatakse nahahaiguste ravis väga harva.

2. INDIKAATORBAKTERID.

Tervete loomade soolemikrofloora omandatud antibiootikumiresistentsus viitab
antibiootikumide kasutamistendentsidele populatsioonis. Indikaatorbakterite
uurimisega regulaarsete intervallide järel saab jälgida antibiootikumide kasutamise
muutustest tingitud resistentsustendentside muutusi nendel bakteritel.
Indikaatorbakterite monitooringusse kuuluvad kliiniliselt tervete veiste ja sigade
roojast isoleeritud E.coli ning soolestiku enterokokid (Enterococcus faecalis,
Enterococcus faecium).
Bakteri resistentsus rohkem kui ühe antibiootikumi suhtes (kaasresistentsus) viitab
sellele, et resistentsuse geenid paiknevad samas geneetilises elemendis. Resistentsuse
"mustri" e komponentide, näiteks fenotüüpide, uurimine annab ülevaate resistentsuse
kujunemisest, sest ühe antibiootikumi kasutamine võib kujundada resistentsuse ka
teise, esimesega üldse mitte seotud antibiootikumi suhtes (kaas-selektsioon), ning
üksainus ülekanne võib retsipientbakterile edasi anda resistentsuse info mitme
antibiootikumi suhtes (kaasülekanne). Kuigi enamik seedetrakti normaalmikrofloorast
ei muutu kunagi haigustekitajateks, võivad nad kujutada endast resistentsuse geenide
reservuaari ning vastavat infot edasianda bakteritele, mis on haigustekitajad nii
loomadel kui inimestel. Resistentsete bakterite olemasolu loomsetes toiduainetes
viitab ilmselgelt, et ka inimesed puutuvad kokku nn "resitentsete bakterite
reservuaariga".
Indikaatorbakterite resistentsuse uuringut alustati 2006 aastal. Indikaatorbakterite
resistentsuse piirmäärasid muudeti 2008 aastal. Käesolevas monitooringus on kõikide
aastate resistentsuse hindamisel arvestatud 2008. aastal kasutuselevõetud
piirmäärasid.
Test: VetMIC™ GN-mo( version4).

2.1. E.coli resistentsus antibiootikumide suhtes 2006-2009.


E.coli piirmäärad:
SVARM 2007 hinnang (Swedish Veterinary Antimicrobial Resistance Monitoring
ISSN 1650-6332 Uppsala. www.sva.se )
E.coli kui soolestiku normaalmikrofloora hulka kuuluva bakteri
antibiootikumiresistentsus on viie aasta jooksul peamiselt vähenenud.
Kõige kõrgem resistentsus on aastate jooksul püsinud streptomütsiini ja tetratsükliini
suhtes.
Multiresistentsete bakterite osakaal on mõnevõrra suurenenud, olles 2006 aastal 8% ,
2007 aastal 10%, 2008 aastal 15% ning 2009 aastal 16%.
Soole mikrofloora resistentsus klooramfenikooli suhtes on langenud ilmselt seetõttu,
et amfenikoolid ei ole Eestis veterinaarmeditsiinis kasutusel enam kui 10 aastat.
Test: VetMIC™ E-cocci (version3).
2.2. Enterococcus faecium, enterococcus faecalis antibiootikumiresistentsus 2006-
2009
Antibiootikum

E.faecium; E.faecalis piirmäärad:
* EFSA 2008 hinnang
** SVARM 2007 hinnang (Swedish Veterinary Antimicrobial Resistance Monitoring
ISSN 1650-6332 Uppsala. www.sva.se )
Võrreldes E.coli'ga on soolestiku enterokokkidel arenenud väga tugev resistentsus
mitmete antibiootikumide suhtes. Resistentsus ei ole muutunud erütromütsiini,
tetratsükliini, streptomütsiini ega kanamütsiini suhtes. Antibiootikumid, mida
kasutatakse sigade ja veiste massraviks hingamiselundite haiguste korral, näitavad
resistentsusega tugevat korrelatsiooni. Tetratsükliinide resistentsus on seletatav
doksütsükliini, ja makroliidide resistentsus tülosiini kasutamisega loomade
suukaudses massravis.
Vankomütsiiniresistensete enterokokkide(VRE) osakaal on väga suur, mis võib
mõjutada vankomütsiiniresistentsete bakterite levikut humaanmeditsiinis. Samuti
alandab enterokokkide vankomütsiiniresistentsus erütromütsiini ja narasiini toimet
loomadel. VRE on kogu maailmas üks põhilisemaid haiglainfektsioonide
põhjustajaid. Euroopas on selleks peamiselt vanA geeni kandev E. faecium ning
spetsiaalselt haiglates adapteerunud klonaalkompleksi 17 kuuluvad VRE (Werner et
al. 2008). Väga vajalik on järgnevalt uurida sigadelt ja veistel isoleeritud VRE vanA
ja vanB geeni suhtes, et kinnitada hüpoteesi loomadelt pärit resistentsuse ülekande
kohta inimestele.
Multiresistentsuse määr on aastatel 2006-2009 püsinud 30% ümber. Multiresistentsus
on tugev kanamütsiini, streptomütsiini ja tetratsükliini suhtes. Järgnevatel aastatel
tuleb suurendada indikaatorbakterite osakaalu monitooringus, et välja selgitada
täpsemad resistentsuse arengud normaalmikrofloora hulgas, kuna see seostub
ilmselgelt ka inimeste mikroobide resistentsusega.
3. SALMONELLA ENTERITIDIS TOIDUAINETEST.
2005 aastal uuriti proove diskdiffusiooni meetodil, alates 2006 aastast MIC
metoodikaga.
Toidu patogeenidena isoleerib laboratoorium väga erinevaid salmonella tüvesid,
millest suur hulk on imporditud toiduainetes. Monitooringusse kaasati ainult Eesti
toiduainetest isoleeritud Salmonella enteritidis. 2009 aastal ei isoleeritud S.enteritidis
toiduainetest.
Test: VetMIC™ Salmonella (version1).
Antibiootikum
Kasutatud piirmäärad:
* EFSA
** SVARM hinnang (Swedish Veterinary Antimicrobial Resistance Monitoring
ISSN 1650-6332 Uppsala. www.sva.se)
***- andmed toorvorstidest ja hakklihast leitud salmonella tüvede kohta
Inimese kõige sagedasem nakatumine Salmonella enteritidis'ga toimub kanamunade
kaudu. Seetõttu on uuringus kanalihast isoleeritud tekitajad.
Resistentsus on püsinud aastate jooksul kõrge nalidiksiinhappe suhtes ning alates
2007 aastast, kui määramise metoodikana on kasutusel VETMIC paneel, on leitud
mikroobide ülikõrge resistentsus tsiprofloksatsiini suhtes.
2008 aastal isoleeriti ainult 3 S.enteritidise juhtu,millest ühel tüvel oli arenenud
resitentsus nalidiksiinhappe ja tsiprofloksatsiini suhtes. 2009 aastal leiti erinevaid
salmonella tüvesid grillvorstidest(n=4) ja ühel korral hakklihast. Linnulihast ja
munadest ei leitud salmonella tekitajaid.
2009 aasta resistentsuse uuring viidi seetõttu läbi eelpooltoodud toiduainetest.
Toorvorstidest isoleeritud salmonella tüvedest kaks olid multiresistentsed, mis on
otseseks ohuallikaks inimeste resistentsuse arenemisele.
KOKKUVÕTE

Eestis on loomade mikroobide antibiootikumiresistentsus ning multiresistentsete
tüvede, eriti resistentsete indikaatorbakterite arv murettekitavalt kõrge ning
resistentsuse kujunemine näitab tõusvat tendentsi. Käesoleva uurimistöö tulemused
ning nendest tulenevad soovitused saadetakse tutvumiseks ja seisukohavõtuks
loomadel ravimite kasutamise järelevalve vastutavatele ametitele Ravimiametile ning
Veterinaar- ja Toiduametile. Uuringu jooksvaid tulemusi ning soovitusi
antibiootikumide mõistlikuks kasutamiseks on loomaarstidele tutvustatud aastatel
2006-2009 seitsmel täiendõppekursusel Eesti eri paikades.
Väga oluline on nii resistentsuse monitooringu pidev jätkumine kui
antibiootikumipoliitika soovituste kaasajastamine vastavalt uuringutulemustele.
Resistentsuse monitooringu töögrupp esitab Põllumajandusministeeriumile taotluse
rakendusuuringu jätkamiseks järgmisel viiel aastal.
SUMMARY
During the year 2009 was continued the antimicrobial resistance monitoring program
of pathogens from animal origin as follows:
1) planning and estimation of amount of samples and selection of pathogens
2) isolation and detection of antimicrobial resistance by using MIC methodology
Results: E.coli analyses indicate an increasing prevalence of resistance to
ciprofloxacin and trimethoprimsulphonamides and a decrease in resistance to
ampicillin and chloramphenicol
Multiresistance (i.e. resistance to three or more antimicrobials) occurred in years
2006-2009 between 44 % - 56% of the isolates. In multiresistant isolates, the most
frequent combination
(67% of the multiresistant isolates) was resistance to ampicillin, trimethoprim-
sulphonamides, tetracuclines and streptomycin.
Most of the isolates (70%) from dog skin microflora were resistant to penicillin due to
production of ß-lactamases (penicillinase). Very high resistance of S. intermedius
has been develeoped against oxacillin.
The number of Salmonella typhimurium isolates have had very low in Estonia
compared with Denmark and Sweden. This problem could be underdiagnosed in
estonian situation. 18% of isolates were multiresistant.
Investigation of indicatior bacteria(E.coli, Enterococcus faceium/faecalis) showed
high resistance prevalence more than three antimicrobials. Wide and irrational use of
different antibiotic treatments could be the reason of that.
PROJEKTIGA HAAKUVAD TEADUSTEEMAD, GRANDID, DOKTORI- JA
MAGISTRITÖÖD, JÄRELDOKTORITE UURIMISTEEMAD, LEPINGUD,
PATENDID:
1. Projektiga haakub Piret Kalmuse doktoritöö "Esmaspoegijate udaratervist
mõjutavad tegurid sünnituseelsel ja - järgsel järgul".
2. Projektiga on seotud veterinaarmeditsiini eriala 6. aasta üliõpilase Kadri
Kaugerand lõputöö "Kliinilise mastiidi mõju lehma piimatoodangule sõltuvalt
haigustektijatest ning ravimite manustamisest.
Projekti andmete põhjal valmib 2010 aastal kaks veterinaarmeditsiini eriala
lõputööd: Maiju Hänninen - " Antibiootikumide resistentsuse monitooring
aastatel 2005-2009" ning Irene Kelloniemi - "Lehmade mastiidipatogeenide
antibiootikumiresistentsus Eestis.
TEEMA RAAMES ILMUNUD PUBLIKATSIOONID:
1. Piret Kalmus, Arvo Viltrop, Birgit Aasmäe, Kalle Kask:
Occurrence of clinical mastitis in primiparous Estonian dairy cows in different
housing
conditions
Acta Veterinaria Scandinavica 2006, 48:21
2. Piret Kalmus, Toomas Orro, Andres Valdmann, Kalle Kask:
Effect of yeast culture on early lactation milk production, metabolic and
reproduction perfomance of dairy cows. Acta Veterianria Scandinavica
51:32(03.Aug.2009)
3. Kadri Veski: Nisasisene ja süsteemne kliinililise mastiidi ravi penitsilliini rea
prepraraatidega. Veterinaarmeditsiini eriala lõputöö. 29.05.2008, Eesti
Maaülikool, Tartu.

Source: http://www.pikk.ee/upload/files/Teadusinfo/Lopparuanne_Loomade_mikroobide_Aasmae_2009_PIKK.pdf